Vigala külatuurid on selleks korraks lõppenud!

Viimane väljasõit mööda Vigala külasid toimus 10. märtsil ja alustati taas K-Vigala Põhikooli eest. Reisi eestvedajateks olid Naima Maalin ja Elle Altmets, läbiti Sääla-Araste-Kurevere-Päärdu ning Vene küla. Ette tõtates võiks öelda, et tegemist oli üllatuste tuuriga.

Hašeki Šveiki parafraseerides võiks öelda, et Vigala sees on peidus veel teinegi Vigala, mis on palju suurem ja huvitavam kui silmaga paistab.

Reisil osales 23 inimest ja alustati traditsiooniliselt bussi istumisega. Lugusid Vigalast pajatas läbi mikrofoni Naima Maalin. Saime teada, et Sääla külas asus vanim karjamõis, mis sai tuntuks lambakasvatusega. 1837 aastal asutati siin Eestimaa Lambakasvatajate Selts ja rajati vildi tööstus.

Peagi olime jõudnud Raba koolini. Kool alustas oma tegevust endises Raba kõrtsihoones aastal 1845. Praegu on selle väsinud välimusega hoone sisemus täidetud vanavaraga. Ahhetame kõik, sest hoone sisemusest leiame tõelist avastamisrõõmu. Toad on täis vana mööblit, mille restaureerimisega hoone omanik Udo Hunt siin vaikselt tegeleb.

Edasi viib reis meid kunstnik Ants Laikmaa (Hans Laipman) sünnikoju Araste külla. Kunstniku vanemate poolt rajatud Paiba talu korrastatud õues mõjuvad lääpa vajunud elumaja palkseinad ühtaegu nukralt kui ka jõuliselt. Tore on tõdeda, et tõelised kunstilised väärtused püsivad ajas paremini kui maine vara. Suhteliselt heas korras on aidahoone mille ukse kohale on kunstniku poolt sisse lõigatud kolmnurkne peremärk: vikat, reha, kaks pinta ja tähed H. L.(isa initsiaalid) .

Järgmine peatuspaik oli Kivi-Vigalas. Siin andis ülevaate oma tegemistest kohaliku puidufirma OÜ S.S. Vigala Puu esindaja Viljo Siimsalu. Firma alustas tegevust 2000. aastal ning tsehhid on rajatud endistesse karjalautadesse. Tõsi küll, K-Vigala laudas tegeldi puutööga juba kolhoosiajal, kuid Kurevere laudas alustati sõnniku välja rookimise ja ruumide korrastamisega. Firma põhitegevuseks on täispuidust mööbli ja mööblidetailide valmistamine. Kuna tegemist on kvaliteetmööbli ja masstoodanguga, läheb enamus kaupa piiri taha. Alltöövõtuna toodab ettevõte puitdetaile paljudele Eesti suurematele mööblitööstustele. Firma pakub tööd kolmekümnele inimesele, kellest poole moodustavad Vigala elanikud.

Jätkame oma teekonda läbi Päärdu küla. Saame teada, et siin on ka külaliikumine pead tõstmas ja suvel plaanitakse külakokkutulekut. Peagi jätkame liikumist mööda endist Tallinn-Pärnu maanteed, mis oli rajatud omakorda muistsele sõjateele. Tee on täis pikitud paiku, mis täis ajalugu.

Esimesena möödume Pipra talust, mis rajatud Pipra postijaama maadele. Talus sündis Mihkel Aitsam (üks neljast - revolutsionäär Aitsam). Tema oli üks Velise Vabariigi mõtte algatajatest. Bussiaknast möödub Linnuste. Talu nimi annab kinnitust sellest, et siin oli oletatavasti vana eestlaste linnus. Siit ammutas ainest Mihkel Aitsam (see kirjamees) oma romaani „Hiislari tütar“ kirjutamiseks.

Siis peatub buss metsa serval ja justkui kummitusena kerkib meie ette kabel. Väike ja armas. Hoone välisfasaad oma kahe väikse külgtorniga meenutab Rapla kirikut. Tegelikult on tegemist Velise mõisaomanike von Maydelite suguvõsa matmispaigaga. Koht mõjub tõesti kauni ja suursugusena. Saame teada, et kabelit on aastatel 2004-2005 restaureeritud, aga kaunid baroksete nikerdustega uksed on Tallinnas Laia tänava Hobuveskis hoiul.

Bussis jätkuvad lood taludest ja nende ettevõtlikest asukatest. Tisleri talus oli olnud neli uljast meest, kes panid aluse 1928. aastal Päärdu puhkpilliorkestrile. Orkester kasvas 28-pealiseks ja koos mängiti pilli nelikümmend aastat. Päärdu oli sellepärast huvitav kant, et siin olid väiksed majapidamised. Et ennast ära elatada, tuli tegeleda käsitööga. Siin tegutses mitu rättsepa leidus parkaleid ja kudujaid.

Järgmine peatus Päärdu mõis. Teada on, et mõis põles 1546. aastal maatasa ja uus hoone valmis 1790. aastal. Hoone fassaadi kaunistab suguvõsa vapp. Ettevõtlikust tundub jaguvat ka mõisa uutel omanikel ehitus-, restaureerimis- ja korrastustööd käivad mitmel rindel. Heldinult meenutab reisiseltskond, kuidas omal ajal mõisas asuvas rahvamajas tantsimas käidud. Tantsuks just ei läinud, aga endise karjamõisa asukoha vaatasime ka üle.

Laste suureks rõõmuks - nende jaoks oli see tuur oma sisukusega juba tüütuks muutumas - siirduti viimasesse külastuspaika, Manni Kõrtsi. Seda, et siin vanasti pood tegutses, teadsid kõik tuuril viibijad. Aga selliseks vastuvõtuks, mis ees ootas, ei olnud meist keegi valmis. Bussi kõrtsi ette saabudes ilmus lävele MTÜ „Manni-Miili Kõrts-muuseum“ perenaine Juta Ruut, kaelas kodarehted, seljas pikk punane kleit, mida katmas pikk must nahkmantel. Teelistele olid süüdatud küünlad ja hoones praksus tuli kaminas. See pilt võttis tummaks - meid oli oodatud ja laudki kaetud!

Perenaine, kes tavaelus Tallinnas sisearhitektina leiba teenib, näitas lahkelt oma valdusi ja rääkis MTÜ loomise mõttest. Muuseumi ideeks on tutvustada Läänemaa ja kohaliku piirkonna rahvuslikku käsitööd. Tegemist on üdini aatelise ettevõtmisega . Seda toetab igati ühelt kultuuri analüütikult pärit väide, et „21 sajandi alguse plahvatuslik linnastumine ja üldine globaliseerumine on tugevdanud huvi paikkondlike väärtuste vastu“

Eks johtusime sellest meiegi, kui ühiselt oma vallale tuuri peale tegime. Saime teada, et tegelikult on meie vald väga suure potentsiaaliga .Kui ainult oskaks tarku otsuseid teha, üksteist kuulata ja oma rõõmudest-muredest kõva häälega rääkida. Selleks, et sind teataks, tuleb ennast nähtavaks teha!

Nii, et armas Vigala elanik - kui sa selle artikli viitsisid lõpuni lugeda, tea, et kodus istumine ja virisemine ei tee sinu maailma paremaks!

Tule 21. märtsil K-Vigala Rahvamajja külade koosolekule, et oma arvamus valla paremaks toimimiseks teatavaks teha!

Astra Põlma